Rõõmustasin liiga vara. Kui eile arvasin, et nüüd on politseiteabe avaldamisega kõik korras ja avalikkus saab teada ka väiksematest kuritegudest, siis täna selgus, et politsei peab ajakirjanikke vist napiaruliseks seltskonnaks.

Täna tuli politseist selline kiri:
“Täpselt kuu aega tagasi alustasime ööpäevasündmuste edastamisega ühtse kirjana ning üleriigiliselt. Aasta alguses kohtusime päris paljudega teist ka personaalselt ning selgitasime otsuse tagamaid ning edasist töökorraldust. Vestluste käigus jõudsime enamasti üksteisemõistmiseni. Olulisima etteheitena uuele töökorraldusele jäi kõlama see, et info keskse edastamise tõttu kaob ära regioonitunnetus ning mõni kohalikus kontekstis oluline sündmus jääb välja. Mõistame väga hästi seda muret ja seetõttu edastab alates tänasest iga prefektuur oma regiooni info kohalikele lehtedele eraldi. Samuti võtame ööpäevainfo ka ühtse kirjana kokku, et tagada terviklik ülevaade riigis toimuvast. Viimane avaldatakse ka meie veebiküljel aadressil http://www.politsei.ee/et/pressile/operatiivinfo/”

Sellele järgnes Lääne regiooni maakondade ööpäeva politseiinfo kokkuvõte:

Järva maakond
Vargus
1. veebruaril kella 21.30 ajal varastati Järvamaal Türi vallas Lokuta külas Tehnika tn asutuse teenindusruumist autoaku ja kümme CD-d. Kahju on avaldaja hinnangul 1955 krooni.
Pärnu maakond
Omavoliline sissetungimine
Ajavahemikul 2. veebruar kell 17.00 kuni 3. veebruar kell 07.00 on sisse tungitud Pärnus Vee tn kauplusesse. Kaupluse ruumidest midagi varastatud ei ole, kuid hommikul leiti sealt 1984. aastal sündinud mees, kes peeti kahtlustatavana kinni ja toimetati kainenema.
Riigipiiriseaduse rikkumine
3. veebruaril kell 16.45 kontrolliti Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 144. kilomeetril sõiduautot Honda, mida juhtinud Läti Vabariigi kodanikul, 1976. aastal sündinud naisel ei olnud esitada kehtivat reisidokumenti.
Saare, Hiiu, Lääne ning Rapla maakonnas olulisi sündmuseid ei registreeritud.

See viimane lause ongi see, mis murelikuks teeb. See näitab, et midagi pole tegelikult muutunud. Neljas maakonnas polnud ööpäeva jooksul mitte ühtegi mainimisväärset sündmust ja kahes maakonnas kokku vaid kaks, pluss piirivalveteave!
Politsei tegi toreda sammu, kui teatas, et ajakirjanikud, okei, tuleme teile vastu ja saadame infot regioonide kaupa eraldi, et “te tunnetaks oma regiooni”. Ehk siis jäeti mulje, et ajakirjanikud on olnud uue süsteemi puhul rahulolematud sellega, et info on koondatud üle-eestilisse nimekirja, mis saadetakse kõigile laiali. Et nagu ajakirjanikud ei suudaks leida sellest nimekirjast enda maakonna teateid või see on ebamugav. Sellele viidatakse ka politsei kirjas, et kohtumistel ajakirjanikega on nad sellele viidanud.
Ma ei tea, kellega on kohtutud ja mida räägiti, aga kui tõesti on kuskil ajakirjanikud pidanud seda probleemiks, et teated tulevad ühtses nimekirjas, aga pole rääkinud sellest, et infot lihtsalt ei ole, siis on need ajakirjanikud kas imelikud või politsei ajab jama.
Pole mingi probleem leida üle-eestilisest nimekirjast oma maakonda puudutav teave, sest see on selgelt eristatav.
Probleem on ju see, et selles nimekirjas on varasemast kümneid kordi vähem infot maakonnas juhtunu kohta, sest politsei selekteerib info “oluliseks” ja “ebaoluliseks”, jättes viimase avaldamata (damn, ma olen sellest juba nii palju rääkinud, piinlik juba).
Käed langevad selle peale rüppe. Mis pagana päralt politsei üldse niimoodi tõrgub ja infot ei avalda, kui enne toimis süsteem suurepäraselt. Kas see on lihtsalt jäärapäisus, et neil on jõud ja nemad vajadusel saavad infoga manipuleerida või on kuskil tegemist rumalate otsustajatega, kes aga ei mõista, et sel moel sõrgi vastu ajades teeb politsei endale kahju? Ma ju võin hakata iga päev ametlikke teabenõudeid tegema, et info kätte saada, aga see on lihtsalt jabur, kui ajakirjandus peab ametiasutusega suhtlema teabenõuete kaudu.
Kokkuvõtlikult juhtus siis see, et politsei jättis mulje, nagu nad teeks midagi virisevate ajakirjanike jaoks, aga tegelikult ei teinud mitte vähematki. Info on endiselt eelnevalt selekteeritud, iga päev jääme ilma kümnetest kuriteoteadetest, mis ongi kogu asja tuum. Seda püütakse kompenseerida igapäevase kirjaga, mis ei saabu enam koos teiste regioonide sündmuste kirjeldusega, kuid on täpselt sama sisutühi.

Mõnikord on kisast kasu. Erik Kalda Põhjarannikust teatas, et politseiinfo selekteerimine ja kinnihoidmine peaks nüüd lõppema. Erik: “Küüt (politseijuht Raivo Küüt- I.S.) ütles, et temal on teemaga tegelemisest ning siseministri ja meediaga neist asjust kõnelemisest kõrini ning ta andis korralduse, et alates homsest (04.02.10) edastavad prefektuuride pressiesindajad politseiteated esmalt maakonnalehtedele ja alles siis Tallinnasse, kust neist üleriigiline lint kokku seatakse ja uuesti laiali saadetakse. Ehk siis peaks asi põhimõtteliselt hakkama toimima nagu enne. Politseijuht tunnistas, et see oli nende juhtimisviga ning ütles, et ta poleks iial arvanud, et sellisest asjast võiks nii palju jama tulla ja kinnitas, et kohalikud lehed on politseile väga olulised koostööpartnerid, kellega tülitsemisest nad küll huvitatud pole.”

Sõber Narvast saatis sellise kirja. Avaldan selle, sest see näitab hästi, et mitte ainult Lääne prefektuuris pole probleeme. Varasem lugu siin.
Siin on ka link eile Postimehe veebilehes ilmunud artiklile.

Avalik kiri Ida prefektuuri kommunikatsioonibüroole
Ajalehe Narva Postiljon toimetus on saanud selle aasta esimese kuu jooksul Ida prefektuuri kommunikatsioonibüroolt ühtekokku 41 elektronkirja. Neist üks on erakiri, ülejäänud sisaldasid mitmesugust politsei- ja piiriinfot.
Kolm kirja teavitasid sellest, kes pressiesindajatest on nädalavahetusel prefektuuris valves. Korralduslikke küsimusi puudutasid veel neli: Tööd alustas korruptsioonikuritegude teenistus (8.01); Politsei- ja piirivalveameti infoliin (19.01); Narvas moodustati initsiatiivgrupp salasigarettide ja alkoholiga võitlemiseks (11.01). Viimane teade oli vaid vene keeles.
16 kirja puudutasid piiriveekogusid, nendele minekut, ohutust, samuti dokumente, mis vajalikud piiriületamisel. Kokku üheksa erinevat teemat, neist kõik eesti keeles, osad ka vene keeles. Ajalehes leidsid neist kajastamist kaks: Leevenduvad jäälemineku piirangud (13.01); Piiriületus aegunud dokumendiga (28.01).
Kolm teadet sisaldasid Narva politseiosakonna tagaotsimiskuulutusi või nende tühistamist. Teated olid kenasti kakskeelsed.
Liiklust puudutas kokku üheksa kirja, Narvat ja ümbruskonda neist kolm. Üks oli vaid eesti keeles, kaks vaid vene keeles: Avarii Narvas (4.01); Rehvide kontroll Sillamäel (20.01). Ülejäänud olid teated kas muudest paikadest või siis üldised arvamuslood. Üks neist (Lumi tekitab probleeme, 6.01) leidis ka ajalehes kasutamist.
Narvat puudutas veel kaks piiriteadet: Allveeujuja salakaubaveol (19.01); Suitsud spordikotiga üle piiriaia (21.01). Mõlemad kakskeelsed teated, mõlemad leidsid ka tee ajalehte.
Kui palju jääb siis üle politseiteadeteks? Kolm. Kogu kuu jooksul saabus kolm kirja, mis andsid teada kogu prefektuuri territooriumil toimunud õigusrikkumistest, rohkem või vähem tavapärastest.
Varasematel aegadel saabus iga päev kahes keeles ülevaade politseisündmustest eraldi nii Jõhvi kui Narva kohta, kuid jaanuaris oli selliseid kirju vaid kaks – 11. ja 19. jaanuaril ning need kandsid pealkirja „Narva nädala ülevaade“.
Mõlemad kirjad olid ainult vene keeles. Üks neist saabus esmaspäeval, teine teisipäeval. Kasutud mõlemad, sest ajaleht, mis andis möödunud nädalast ülevaate, ilmus juba laupäeval. Seda infot järgmisesse laupäeva seada oleks lugeja mõnitamine. Viimane kiri oli samuti vaid vene keeles ja rääkis mingist pätist Kohtla-Järvel (6.01). Lisaks sellele sain ka ühe kirja Politsei- ja piirivalveameti pressiesindajalt ülevaatega kogu Eesti ööpäeva sündmustest. See hämmastav lugu juhtus 29. jaanuaril.
Oma rahulolematust väljendasin erakirjas Ida prefektuuri pressiesindajatele juba 5. jaauaril, avaldades samas arusaamist, et toimuv ei ole nende inimeste süü, vaid ümberkorraldused on seoses ametite ühendamisega.
Jaanuari alguses vastati mulle, et „seoses tsentraliseerimisega edastab ülevaadet ööpäevasündmustest (ka Ida Prefektuuri olulisemaid sündmusi) kohaliku tasandi asemel amet.“ See leidiski esimest korda aset 29. jaanuaril.
Samuti kinnitati mulle, et „kõikidest pisematest vargustest, röövimistest jne anname endiselt ülevaate nädalasündmuste ülevaate raames korra nädalas ja kõikidele kohalikele meediakanalitele, kes seda soovinud on ja ka edaspidi saada soovivad – nii eesti kui ka vene keeles.“
Reaalsus on see, et sellise ülevaate olen saanud jaanuaris kaks korda Narva kohta ja sedagi vaid vene keeles.
Palun Narva Postiljoni lugejate nimel avalikult selgitust, miks olukord kuu aja jooksul muutunud ei ole ja miks jäetakse inimesed ilma nende turvalisust puudutavast infost.
Vastus avaldatakse koos selle kirjaga 6. veebruari Narva Postiljonis.
Tanel Mazur
Narva Postiljoni toimetaja

Henrik ütleb EPLis intervjuus, et Apple jooksis iPadiga lati alt läbi. Mõtlesin eile õhtul ka sellele, et kas tegu on millegi revolutsioonilisega. Natuke justkui on, aga liiga palju on tuttavat. Arvan, et viimases just asja tuum ongi. iPadil ja tema lahendustel pole tegelikult häda midagi. Suurim viga on see, et see tuli turule hiljem kui iPod Touch ja iPhone. Mulle tundub ka, nagu Henrik ütleb, et see on välja venitatud iPod Touch. Ja ka lihtsalt üks suur iPhone. Kui Apple oleks suutnud asjad nii paika ajada, et kaks viimast oleks tulnud turule natuke pärast iPadi, oleks vaimustus kordi suurem. Loogilisem oleks olnud üle minna iPadilt iPhone’ile, aga võib-olla ma eksin.
iPadil on muidugi mitu plussi, mida teistel pole. Esiteks aku. Kui see tõesti kestab 10 tundi (tööaeg, mitte ootel), siis on see teiste vidinate kõrval juba argument. iPhone’i suur miinus on halb aku. Inimene, kes seikleb palju ringi (mitte kõrbes, aga wifiga linnades) ja vajab pidevalt e-kirjade vaatamist-saatmist, Skype’i kõnesid jms, on hädaga paar tunnikest tööaega selgelt vähe. iPadil seda muret pole, kui see aku muidugi ikka ka reaalselt nii kaua vastu peab. Ja ei tohi ära unustada, et iPad on e-raamatute lugemiseks palju parem kui iPhone, temaga on ka mugavam kirjutada, kuid eks seegi ole reaalselt läbi proovimata.
Samas, kui vaadata iPadi hindu, mis varieeruvad USAs 499st kuni 829 dollarini, on odavamad variandid oma varustatuse poolest konkurentsivõimelised nii Kindle’iga kui ka igasugu nutitelefonidega. Kindle maksab 280 dollarit (vist sutsu lasti alla), aga tal on kasutusvõimalusi palju vähem (see pole ses mõttes ju arvuti), sealt on ebamugavam lugeda jne.
Igatahes selge on see, et mul iPadi vaja ei ole. Mida ma ei arva kümnete miljonite inimeste kohta.

Lisan huvilistele ka iPadi olemuse kokku võtva teksti. See on pärit apple.spot foorumist, kes esitluse järel tänuväärselt selle eesti keelde panid.

Apple.spot:
Just mõned hetked tagasi avaldas Apple meile oma suure “saladuse” – iPad
iPad on iPhone’le väga sarnane.
Steve küsis, mis sobiks MacBooki ja iPhone’i vahele. Täpne segu. Tal on iPhone’i home nupp ja ka MacBooki ekraaniserv. Väga õhuke. Klaviatuur on ekraanil ja parajalt suur, et inimese moodi trükkida.
Fenomenaalne veebilehitseja nagu Steve ütleb. Väga sujuv kerimine nagu näha. Multi-Touch on ka uuendatud. Flash Puudub. iPadil on ka accelerometer, mis keerab pilti nagu iPhone.
Mail rakendus on ka uuendatud. Meilid vasakul paanil ja avatud meil vasemal pool.
Fotod. Kujundus on sarnane iPhone’iga aga samas on toodud lisasid iPhoto’st nagu Faces, Places, Events.
iTunes on kohandatud iPad’i jaoks. Nupud on parajalt suured, et näpuga pihta saada ja kujundus on lihtsustatud. iTunes pood on on samuti olemas. Samuti saab alla laadida selega podcaste, filme seriaale iTunes poest.
iPad’ile avalikustati just ka Tarkvaraarenduskomplekt (SDK). Arendajad, näpud tööle
Ajalehtede jm lugemiseks on sisseehitatud rakendused. Ja raamatute lugemiseks iBooks rakendus. See on suur Apple’i raamatupood. Lae alla raamatuid nagu muusikat Apple on loonud koostööleppeid Penguin, Macmillion, Simon & Shuster, Harper&Collins firmadega. Kui soovid raamatuid lugeda näed oma raamatuid justkui riiulis (Bookshelf). Näeb väga hea ja mugav välja.
iPadile tehtud rakendused ja mängud on enneolematult lahedad. Väga tõelised. Näiteks võib tuua “MLB Baseball” ja “Need for Speed: Shift”
iPad’iga saab kasutada ka uut iWork’i. Seda on iPadil väga mugav kasutada. Täiesti uued variandid Keynote’st, Pages’ist ja Numbers’ist, mis on kohandatud just iPadi multi-touch lahendusele. Üksik iWork rakendus on $9.99.

Spetsifikatsioonid:
10 tundi AKU KESTVUST!
9.7″ Ekraan
1.57cm õhuke
1GHz Protsessor (Apple A4 Kiip)
3G mudel ka olemas koos erinevate andmesidepakettidega
Kompass
Accelerometer
Kasutab Micro-SIM kaarte
Kõlarid, mikrofon
30-pin Dock ühendus
Bluetooth
WiFi 802.11n
16GB/32GB/64GB Flash mälu
AppStore ka iPadile
Sünkroniseerimine üle USB

Ühenduvus ja nupud
Kõrvaklappide pistik
30pin Dock Connector
Helitugevuse nupud
Lukustusauk

Lisaseadmed:
Dokk
Dokk + Kalviatuur
Kaitsekest
Hinnad:
$499 (16GB) WiFi
$599 (32GB) WiFi
$699 (64GB) WiFi
$629 (16GB) 3G
$729 (32GB) 3G
$829 (64GB) 3G
Ameerikas jõuavad poodidesse WiFi versioonid 60 päeva pärast ja 3G mudelid 90 päeva pärast. iPad jõuab rahvusvaheliselt müügile juunis. 3G mudelid on võrguvabad!

Eestis on raamatud päris kallid, kui võrrelda hinda elatustasemega. Selle üks põhjusi on kindlasti see, et meid on nii vähe – raamatumüügist tuleb raha vähe tagasi. Samas võiks kirjastajad püüda teenida rohkem käibelt – langetades hinda tõuseb lootus, et ostjaid tuleb juurde ja kasum teenitakse sel moel. Üht raamatute hinnalangetamise võimalust näen aga küll – trükikuludelt.
Vaadake raamatuid vanas Euroopas ja meil (piisab ka mõne lennujaama raamatuleti ülevaatest). Seal on raamatud pehmete kaantega, õhukesel paberil, kerged käes hoida. Kõvad kaaned on erand ja märgib midagi suurt ja tähtsat. Üldiselt on proosa ikkagi pehmete kaantega. Ka väga kvaliteetne, sügavmõtteline jms raamat on pehmes köites. Seda ei peeta halva raamatu omaduseks. Sisu on vormist tähtsam.
Meil on vastupidi. Pehmet köidet kohtab harva ja kui peaks veel eriti õhukesel paberil teos ka olema, peetakse seda sopakirjanduseks. Meie raamatud võivad küll olla ilusamad, kui mujal Euroopas ja USAs, aga see maksab. Maksab palju. Trükikulu on raamatu suurim kulu. Kindlasti saaks seda vähendada, hoides kokku otseselt paberi hulgalt ja ka raamatu välimuselt (värvirohkus, tugevad kaaned, tilu-lilu).
Lääne raamatute väliskujundus on meiega võrreldes muidugi igavam, aga see ei häiri. Läänes on palju tüüpkujundust: kogu kaant täitev autori- ja raamatunimi ja lisaks klišeelik foto / joonistus. Viimane on tihti üldiselt tähelepanu haarav, mitte kunstniku originaaltöö.
Mul poleks küll midagi selle vastu, kui lugeda Kivirähku või Tammsaaret kerges-pehmes-odavas köites. Lugeja kokkuvõttes võidab, kui raamat on odavam ja see tooks ka lugejaid juurde. Sisu jõuab suurema hulga inimesteni, mis on ju autori ja kirjastaja eesmärk.
Egas muud, kui peab ise eeskuju andma ja järgmised raamatud odavad tegema.

Maailm on pärast eilset päeva avardunud ja lihtsamaks muutunud – sain lõpuks kätte uue ID-kaardi. Tõsiselt, Eestis on ID-kaardi omanikul elu palju lihtsam kui neil, kel seda pole. See pole muidugi mingi avastus, aga veel mõne aasta eest pidin ma vaidlema inimestega, kes raiusid järjekindlalt, et ID-kaarti nad ei taotle, see on mõttetu jne. Kuigi tollal oli kaardil natuke vähem kasutusvõimalusi kui nüüd, oli neid siiski ka siis juba piisavalt. Neid lihtsalt ei teadvustatud endale.
Ma enam ei mäleta, kas kirjutasin sellest ise või palusin kellelgi EPLi reporteritest sellest loo teha, aga juba umbes kolme-nelja aasta eest oli ID-kaardil hunnikute viisi kasutusvõimalusi. Ikka vist ise kirjutasin, igatahes on mul meeles, et rääkisime Ivar Talloga sel teemal. Lugu sündiski just seepärast, et sattusin virisejate otsa, kes kaardi vajalikkuse kahtluse alla seadsid. Kui keegi ka praegu nii arvab, on asi imelik.
Olin üks esimesi ID-kaardi taotlejaid, kui see võimalus tuli. Isegi ainult plasttükina on see vajalik olnud. Välisreisidel olen kaarti kasutanud passi asemel. Mitte piiriületusel, aga riigis sees. Paljudes riikides nõutakse passi näiteks hotellis kogu sealviibimise ajaks panti. Olen sellele vastu vaielnud ja kui vähegi võimalik, jätnud passi enda kätte. Jordaanias on juhtunud, et olen passi hotelli unustanud, kui öösel kiiruga lennukile tormasin. Sealse personali kätte usaldasin passi jätta, sest tundsin neid, aga poleks pidanud siiski jätma.
Aasias ja Lähis-Idas on kümneid kordi nõutud passi panti kuni ajani, mil hotellist lahkun. Olen aga pakkunud neile asemele ID-kaarti, mida nad muidugi imelikult vaatavad ja algul tagasi lükkavad, aga pärast seletust võtavad omaks. Passi on lihtsalt vaja, kui liigun kohapeal palju ringi. Olen palju pidanud olema kohtades, kus tuleb ka politsei ja võimudega pistmist teha. ID-kaart pole nende jaoks isikut tõendav dokument. Minu üle on naerdud ja küsitud: “Kas see on su raamatukogu lugejakaart?” Hotellis võidakse samamoodi küsida, aga neile on võimalik selgeks teha, et te lihtsalt ei saa mu passi ja kui teid ID-kaart ei rahulda, siis sõitke seenele, lähen teise hotelli. Näiteks auto- ja tsiklilaenutustes on sama lugu. Algul nõuavad passi panti ja ID-kaarti ei taha võtta, aga minema astudes mõtlevad ümber.
Pass on ikkagi asi, mis peab olema kogu reisi aja minu käes. Peale selle on ka passis kirjas, et seda ei tohi teistele anda, mis on vahest ka aidanud vaidlusi võita. Kui välisriigis ID-kaart ära kaob, selle hotelli unustad vms, pole sellest midagi, sest saan passiga üle piiri. Passi kadumisel on aga jama kui palju. Ja peale selle on välismaal sagenenud juhtumid, kui hotellipersonal kasutab passiandmeid mingite tehingute tagamiseks või kinnitamiseks, mis pole passiomanikuga seotud. See on juba suur jama.
Eile siis mõnulesingi ID-kaardi võimalustest osa saades, käies eesti.ee keskkonnas. Need on küll hetked, kus olen õnnelik, et olen eestlane ja elan siin (mitte et neid hetki muidu vähe oleks). Mitte kuskil maailmas pole suhtlemine riigiga tehtud kodanikule nii lihtsaks. Ja ka odavaks. Kui MTÜ loomist uurisin, selgus, et asutamisdokumentide kinnitamiseks tuleb kas minna paberitega notari juurde ja maksta selle eest raha või ajada asjad ära ID-kaardiga veebis ja tasuta. Tohutu aja kokkuhoid ka.
Ja loomulikult saan nüüd EPLis sõprade lugusid kommenteerida . Kasutasin just seda võimalust ja kommenteerisin Priit Simsoni lugu. See puudutas pisut ka minu kunagist tööd EPLis, seepärast tundsin, et võib sõna sekka öelda. Käisin aastatel 2004-2008 väliskomandeeringutes lugusid tegemas umbes 10 riigis, mitmes neist kahel-kolmel korral. See oli ilus aeg, mis nüüd on päevalehtedes kahjuks läbi. Ega seda tegelikult teistes lehtedes enne ka palju olnud. EPL oli õnneks ajaleht, mis mõistis, kui tähtis on kirjutada lugusid otse kohapealt, mitte tilbendada välisagentuuride sabas. Leht on siis hea, kui teda tsiteeritakse ka välismaal. Praegu on vastupidi – meie lehed ainult tsiteerivad teisi. Vanasti oli see tavaline, et läti, vene, inglise, soome ja isegi kahel korral jaapani ajakirjanikud helistasid või tulid kohale, et rääkida mingitest välisteemadest või palusid luba lugusid tsiteerida. Mitte et tahan sellega enda tähtsust rõhutada – minu asemel oleks võinud olla ükskõik kes teine inimene – vaid see näitas, et ise välismaalt otseallikaist lugusid tehes muutud allikaks teiste jaoks, kes ei saa, viitsi või taha kohale minna.
Eile helistas Raigo Pajula ja viskas hea nalja: “Ivar, napikas, on ju?! Saba veel põleb!” Ta pidas silmas seda, et eile oli Bagdadis kolm pommiplahvatust, millest kaks olid hotellide (Palestine ja Al Hamra) juures, kus me 2004. aastal elasime. Napikas tõesti – tervelt kuus aastat . Hiidlased on hea naljasoonega, eriti Raigo. Millegipärast arvan, et kunagi saame temaga taas kuhugi sõita. Parim reisikaaslane, kes mul kunagi on olnud.

CNN Backstory’is oli lugu Haitilt, kuidas CNNi kaameramees ja reporter kuulevad tulistamist. Lähevad kohale ja leiavad tänavalt kaks haavatut, kes olevat varastanud ja politsei olnud neid selga lasknud. Pealtnägijate sõnul ei varastanud keegi midagi, aga see selleks. Point selles, et kaameramees näitas lähedalt ja suht pikalt surevat inimest, pisut tõmblevat, kes püüdis midagi öelda, ei jõudnud pead hoida… Lõpuks oli surnud. Ja hiljem pärast lõigu näitamist esitas saatejuht stuudiost samale kaameramehele ja reporterile üle satelliidi küsimusi ning alustas seda nii: “See oli imeline lugu, see oli suurepärane kogemus! Rääkige, kuidas…” ja blablablaa nii edasi. Hämmastav sõnakasutus.

Siit vana hea küsimus: kas ajakirjanik peaks olukorda sekkuma, kui tunneb, et saab kedagi aidata?

Mu meelest antud juhul oleks võinud sekkuda, sest kaameramees sai oma tööd edasi teha ning pilti edastada ja reporter oleks saanud abi anda. Iseasi, kas sellest kasu oleks olnud. Paljudel telekompaniidel on muidugi selline tegevus keelatud, et vähendada vigasaamise ohtu või muud töötajatele ohtlikku olukorda. Töötajate elud on küll äärmiselt suurelt kindlustatud, aga seal on musttuhat muud asjaolu, mis siis kompaniile kaasnevad. Ja olukordadesse sekkumine on üldiselt keelatud. Eriti sellised olukorrad, nagu kord EPLi välisreporteriga juhtus, kui ta Valgevenes tööülesannete täitmise ajal opositsiooni leeri läks ja lippe lehvitas. Mis erapooletusest seal enam juttugi sai olla, kuigi jah, ega Valgevene võimumängudest ole eesti ajakirjanduses kunagi erapooletult räägitud. Eks seda ole ka raske teha, kui selline taat seal eesotsas on.

Siiski, antud juhul oleks võinud midagi asjalikku ette võtta, et inimesi aidata, mitte ainult filmida. Oleks siis ainult filminud, aga teine mees, kes sai selga haavata ja ei suutnud tõusta, sellega tegid nad vereloigus intervjuu. No mida! Ristmiku peal sõiduteel. Keegi ei aidanud. Teine mees kõrval parasjagu ägises ja hakkas kohe otsi andma. Lõpuks andiski. Natuke liig on selle kohta öelda: “Imeline lugu, suurepärane kogemus!”

Surija näitamine on tohutult emotsionaalne, mille näitamist tuleb hoolikalt kaaluda. Tuleb otsustada, kas see on õigustatud mingi õilsama, surma kirjeldamise õudust ja tõsidust üles kaaluva asjaolu selgitamiseks. Kas pärast seda muutub midagi paremaks, kui olen läinud üle tavapärase eetilise ja esteetilise piiri? Nagu see kuulus foto Vietnami sõjast, kui fotograaf tabas hetke, mil vietnamlasele lasti kuul pähe ja mis ilmus USA ajakirjanduses. See foto muutis maailma, sest ameeriklasteni jõudsid sõjaõudused, milles nad osalesid ja mida nad ka ise põhjustasid. Enne pidasid nad sõda kuskil kaugel olevaks ja lehtedes taolisi õudsaid fotosid ei näidatud. Algasid protestid, hipide aktsioonid, make love, no war…

Selle CNNi loo tähendus vaatajale küll taolist võrdlust ei kannata. See üks surma kirjeldus mulle Haiti õudusi paremini ei selgitanud, seda enam, et sealt on juba näidatud sadadest laipadest ehitatud hunnikuid, vereloigus lapsi jms. Surm on juba piisavalt lähedale toodud. Võimalik, et ma pingutan üle ja surm peab vaatajale veelgi rohkem külje alla ronima. Äkki on seda vaja, et inimesed annetaks, kaasa tunneksid. Maybe.

Välja vaadates ohkad tahtmatult (või nõukaaja multifilmi “Oh ja Ah” süžeed silmas pidades peaks ütlema “ahkad”), sest paremaks enam minna ei saa. Selle talve päikeserohkus ei vii mõtteid lõunamaareisile, nagu varasematel aastatel. Saab ka siin klorofülli abiga energiat toota, kui kõrvade asemel rohelised lehekesed oleks.

Hommikul ennustasime Mari-Liisuga, kui palju võib külma olla. Marukas pani täpsemalt pihta – üle -20 oli, ehk siis -24. Kindlalt Haapsalu külmarekord sel talvel.

Tegelikult tahtsin küsida: kas kellelgi seisab jõude 2007 ilmunud eestikeelne Koraan? 500 krooniga olen nõus ostma.

2007 jäin sellest ilma, sest ei uskunud säärast uskmatute usuhullust. Nüüd on need uuesti Rahva Raamatusse ja Apollosse jõudnud. Ilmselt vahepeal on raamatuid vaikselt juurde trükitud. Alguses maksis ta vist 700 krooni ümber, praegu on poes üle 600, netis mõni kroon alla.