Merapi tipust langev tuhk 2006. aasta juunis. See jõudis küladeni, seepärast kimasin sealt rolleriga madalamale.
Vulkaanid on inimesele kõige nähtavamad, füüsiliselt tuntavamad ja tajutavamad maakera sisemist jõudu eksponeerivad nähtused. Nad asuvad meie vaateulatuses ja üks osa nende tegevusest on tajutav silma, nina, kõrva ja isegi suuga. Vulkaanide tegevusega kaasnevad maavärinad või lihtsalt raputused, seega tunneme neid füüsiliselt. Kui lisada vulkaanide läheduses elavate inimeste uskumused, siis on neid võimalik ka alateadvuslikult või regioosselt tajuda.
Eestis olles oleme näinud praegu Islandil tegutsevast vulkaanist pilte või videosid. See on mõjutanud meid kaudselt ka lennuliikluse katkemise kaudu, aga me ei taju seda kunagi nii, nagu islandlased, kes elavad vulkaani läheduses.
Kirjeldamaks mõningaid neid inimesi valdada võivaid tundeid, meenutan ühe vulkaani juures veedetud päevi.
2006. aasta juuni esimestel päevadel olin Indoneesias Jaava saarel Merapi mäe jalamil ja ahmisin endasse selle tegevvulkaani võlu. Sõna “ahmisin” on ülekantud tähenduses, sest suurema osa ajast langes taevast tuhka, mis võimaldas hingata vaid läbi rätiku või respiraatori.
Tuhk hakkab jõudma külani.
See ligi 3000 meetri kõrgune vulkaan, mis on Indoneesia 129st tegevvulkaanist aktiivseim, muutis täitsa kindlalt mu maailmatunnetust. Tundes jalge all raputavat maavärinat, võib tekkida hirm, eriti kui tead, kui palju inimesi see tapab. Tunned selget aukartust Maa vastu. Kui maanteel rolleriga sõites tunned võnget ja näed asfalti tekkivat pragu, võtab see kõhedaks, rääkimata kokku vajuvaid maju nähes. Tollal Jaaval oli tegu nii platoode kokkupuutest tekkivate maavärinatega kui ka vulkaani tegevusest tingitud raputustega.
Merapi juures leidsin endas aistinguid, mida polnud kunagi tundnud. Need on aistingud, mis tekivad mitme aistingu segust ja moodustavad seletamatu tunde.
Tegevvulkaanil on hääl. See on salapäraneja hirmutav, eriti ööseti, kui selle peale üles ärkad. Mägi koriseb. Ma polnud varem seesugust häält kuulnud.
Korinat saadab vibratsioon, mis võib olla vaevumärgatav. On ka tugevaid raputusi, koos eikuskilt kostuva mürinaga. Nagu põrgu eeskoda – sees veel pole, aga kuuled läbi ukse, mis sind ees ootab.
Kui tegevvulkaan on käeulatuses (nii mäed alati tunduvad olevat, kuigi tegelikult olin enamiku ajast Merapi tipust u 7 km kaugusel evakueeritud asulas ja lähim punkt, kuhu ühe kohaliku elaniku abiga patrullidest mööda pääsesime, võis olla tipust 5 km kaugusel) tunned end üliväikse ja tähtsusetuna, mis ju tegelikult ongi nii.
Tipust purskasid välja laavalondid, tulipunane sulanud kivim voolas mööda mäenõlva alla ja taas kivistudes kustus. Seda nägi peamiselt öösel, päeval ainult binokliga.
Kindlatel aegadel köhis mägi välja minu jaoks ennenägematuid suitsu- ja tuhasambaid. Kõrgeimad ulatusid tipust 400 meetri ja merepinnast 3400 meetri peale. Oli tuhapilvi, mis tõusid otse taevasse ja hakkasid sealt tuulega edasi liikuma ning hajuma, kuid mäe ümbruses ohustas kohalikke elanikke enim tuhk, mis nõlvalt alla langes.
See vaatepilt oli kõhedusttekitav, kuidas kobrutav suits ja tuhk aina edasi tungisid ja enda alla uusi alasid matsid. Ja kui see suundus otse meie asupaiga suunas, tundsin veel üht kõhedustunde varjundit, mida polnud varem tundnud. Merapi ümbrus oli ühtlaselt halliks muutunud ja tuhapilv tihenes. Tuhk oli muutnud mäge ümbritseva lopsaka looduse ühevärviliselt igavaks ja hingata oli raske.
Korin, värin, hallus, hingamisraskused ning tuha maitse, teadmatus ja hirmutunne mäe edasise käitumise pärast – need tegid kokku senitundmata aistingu.
2006. aasta mais evakueeriti Merapi juurest 17 000 inimest, sest kardeti, et selle purse (mida oodati juba mõnda aega) matab taas osa ümbruskonnast laava, püroklastilise pilve ja tuha alla. Väike osa inimesi keeldus lahkumast, sest mäe valvaja, meie mõistes šamaan / teadmamees, kinnitas, et seekord seda pursete purset ei tule. Loodusrahvad usuvad okultismi tihti rohkem kui nähtavat ja selgelt tajutavat. Vähemalt tol korral oli mäe valvajal õigus ja Merapi ei visanud kuplit pealt.
Enne seda 27. mail oli Jaaval olnud maavärin, mis tappis 5000 inimest ja purustas u 200 000 hoonet. Merapi aktiivsus oli selle maavärinaga seotud.
Merapi praegu Google Earthi satelliitpildil.
Tavaliselt toimuvad Merapil väiksemad pursked iga kahe-kolme aasta tagant, suuremad pursked aga 10-15 aasta järel. Kõige võimsamad ja inimohvritega lõppenud pursked olid 1006., 1786., 1822., 1872. ja 1930. aastal. 1930 hävisid 13 küla ja mäeveerult alla kihutanud püroklastilises pilves hukkus 1400 inimest. Selle sündmuse tagajärgdest nägin Merapi juures seismoloogiajaamas fotosid. Nad hoiavad seda sündmust meeles, sest see oli hirmus katastroof ja peaks ka kohalikele mõjuma hoiatavana, et nad liiga julgeks ei läheks.
Viimati purskas Merapi 2008. aastal.
Merapi tipp praegu Google Earthis. Laavat tuleb sealt pidevalt ja vaikselt tuhka ka, aga aktiivsem aeg peaks jälle sel või järgmisel aastal kätte jõudma.
