Like this:

Pikkade ritvade päev Taebla jõel.

Lõpuks on käes aeg istuda rõdul ja vaadata päikeseloojangus viigil ujuvaid luiki. See igakevadine väikekodanlik romantika, mis jõuab talvega ära ununeda ja mis on tegelikult mõnus. Ilm võiks soojem olla, aga patt on viriseda.
Sõitsin täna Taebla jõe äärest mööda. Ilus ilm oli kohale toonud päris palju kalamehi. Meenus, et reedel tuli pressiteade, milles meenutati, et paljudes jõgedes ja järvedes algas kudemisaeg ja püük on keelatud. Ilmselt on ussileotamine ikka lubatud ja keeld on olenevalt kalaliigist ja püügikohast. Vaevalt, et kalamehed tee ääres avalikus kohas nii julgelt püüaks, kui trahv ähvardaks.
Nii tuli endalgi tahtmine jõe äärde kükitama minna. Viimati sai käidud kuus-seitse aastat tagasi Jaanus Piirsalu, Rauno Volmari ja Tuuli Kochiga. See oli üks naljakas reis. Kui olime mingi järve ääres õnged sisse visanud ja paar minutit seisnud, teatas Jaanus, et kurat, siin ei võta, otsime uue järve. Mees ei püsi pudelis ka, püüa siis kala. Aga noh, eks see kalapüük oli otsitud põhjus loodusse minekuks. Tegime peatuse ka ühe jõe ääres, aga ega seal paremini läinud.
Ühel teisel korral võttis Jaanus kodust mitu ritva kaasa ja viskas pagasisse. Sõitsime Tuuli kodukanti Võrumaale. Kui püügiaeg kätte jõudis ja õnged välja võtsime, selgus, et ühelgi polnud õngenööri. Aga ega me rumalad olnud – me läksime Tuuli sõbranna juurde turismitalusse, kus olid töövalmis õnged olemas ja kala kasvas tiigis. Nii polnud ka jama sellega, et Jaanus oleks enne tüdinenud kui kala näkkas. Näkkas kohe. Need on need hetked, mis Tallinnas olles head olid – nalja sai palju, sest naljaninasid oli palju. Nüüd on see Päevalehe tohutult tore ja kokkuhoidev kamp laiali jooksnud. Paratamatus, aga arvan, et hästi klappiv ja kõike koos tegev kamp tegi ka head tööd. Vähemalt enda arvates , aga seegi oli tähtis.
Kalamehi nähes ja kalapüüki meenutades läksin poodi ning ostsin tursafileed, porgandit, porrut, sidrunit… Ja nüüd ägisen, nagu hunt pärast vanaema allaneelamist.